Lõpp hea, kõik hea

Nüüdseks on läbi aine kommunikatsioon ja ühiskond, mille raames see blogi üles ehitatud oli. On hea meel tõdeda, et on olemas ka aineid, kus tudengid esimesest loengust alates ilusasti kohal käivad. Teistes ainetes on viimastel nädalatel kohal olnud ainult 3-10 peakest, kuigi rahvaarv aines on võib-olla et peaaegu sama suur. Seega, au ja kiitus õppejõule toreda aine eest!

See aine oli tõesti üks nendest, mis avardas silmaringi. Õppejõud toetas iga oma väidet ühe elulise näitega, mis tegi arusaamise lihtsaks ja mõnusaks. Nagu ta ka ise ütles, et kommunikatsiooni edastav inimene peab tegema oma tööd nii hästi, et kõik saaksid temast aru. Isegi siis, kui on juhtunud mõni tragöödia, ei tohi info saajad sellest aru saada. Täpselt nii tema seda tegigi. Olen uskumatult õnnelik, et selline vahva aine ja tore õppejõud meil ülikoolis olemas on!

Õppisin selle aine raames palju. Kõige oluliseimaks pean teiste mõtete väärtustamist. Sain aru, et iga inimene näeb ühte ja sama asja erinevalt ning ükski mõte ei ole õige või vale. Õppisin oma mõtteid koondama ning kirja panema, mis esialgu tundus minu jaoks suur katsumus. Lisaks sain ma üle niiöelda “tühja lehe” sündroomist, mis kirjutamise mind alati vaevanud on. Keeruliseks ei pea ma aines midagi, pigem oli see loominguline ja mõnus. :)

Siiski oleks soovitus muuta reeglid kõigile kohustuslikuks. Antud loengus oli palju tudengeid, kes blogimisega sinapeale ei saanudki ning ühe väikese kiisunäoga saadi andeks. Kui ülejäänud tudengid nägid vaeva ning formuleerisid teemade üle, siis teised panid kõik oma blogipostitused kirja ühe päevaga. Ilmselgelt ei anna see uusi oskuseid ning teadmisi. Reeglid on tehtud selleks, et oleks kõigil võrdne võimalus ning õppejõul kergem. Seega – edaspidi võiks olla asjad rangemad. Kui ikka kohustuslikku tööd ära ei tee, siis ainet ka läbi ei saa. Hetkel tekib minul näiteks suur masendus selle üle, et mina ja paljud kaastudengid nägid vaeva samal ajal, kui teised leelotasid. Aine saame tehtud kõik ühtemoodi.

Kurja jutu kõrvale loodan, et kõik leidsid selle aine raames midagi, mida edasises elus kasutada. Nüüd jääb veel oodata ilusaid hindeid, valget ja paksu lumesadu ning rõõmu täis jõulupühi pere keskel!

Olge tublid !

Lapsohvrid, õuduste saatus

Õppejõud andis meile lugeda blogi, mida peab Danah Boyd. Danah töötab Microsoft Reachearc’is ning oma blogisse kirjutab ta sotsiaalmeediast, sotsiaalsetest probleemidest, noorte probleemidest jne.

Tema blogis surfates leidsin ma ühe teema inimkaubanduse kohta. Kuna kirjutan ka ise oma lõputöö just sel teemal, oli see mulle huvitav lugemine. Siiski lähenes Danah probleemile teisest küljest.

Tema põhiprobleem keerles pigem laste seksuaalvägistamise ohvriks langemise ümber. Danah ei mõista, kuidas tänapäeva tehnoloogia juures vanemad laste turvalisust kõikvõimalikul moel ei taga. Tema sõnul peaks iga lapsevanem, kelle laps juba omapäi väljas liigub, ostma lapsele mobiiltelefoni. Selle abil saab positsioneerida lapse asukohta iga sekund ning ohu korral saab üles leida ka kurjategija.

Olen Danah’iga nõus, kuid alati ei ole sellest abi. Inimesed, kes teistele ohtu kujutavad on juba niivõrd targad, et telefoni positsioneerimine on nende jaoks kõige väiksem probleem. Telefoni saab ju kuskile jätta. Samas satub maailmas vägistamisohvriks aastas umbes 19.7% tüdrukutest ning 7,9% poistest. (loe siit juurde).Kõige suurem laste vägistamine on Aafrikas, 34,4% aastas! Kõige tihedamini on vägistajateks laste enda onud, kasuisad või muud sugulased. Seega ei oska laps nende seltskonnas midagi karta ning vanemad samuti mitte. Kahjuks jäävad enamus sellistest juhtumitest vaikusesse..

Mida siis sellisel juhul teha? Kuidas vähendada laste seksuaalvägivalla ohvriks langemist maailmas?  Kuidas kaitsta lapsi üle maailma? Kas see kõik on üldse võimalik ?

Leelotajad tööle!

Olen tihti mõelnud inimeste peale, kes uudistes räägivad kui nõme on Eestis elada. Tööd ei ole, raha ei ole, aga süüa on vaja ja eluasemekulud katta. Väga suur osa noortest elavad vanematega, elavad nende rahakotil. Mina ise elan ka vanemate raha eest, kuigi nendest eraldi. Põhjuseks, kuna hetkel kooli kõrvalt tööle minna ma lihtsalt ei saa. Vastasel juhul ma  ei lõpetaks. Kuid ma panustan siiski nii palju kui ma saan, et vanematel kergem oleks. Ma teenin kodus ripsmete panekuga endale söögiraha ise. Suureks abiks ju seegi.

Inimesed räägivad, et tööd ei ole ja nad peavad virelema. Töökohti on küll ja rohkemgi veel, kuid nii paljud mõtlevad (mitte ainult noored), et parem istun kodus, kui lähen miinimumpalga eest tööle. See 300 eurot on ka raha, mille eest saab kenasti kuu aega söödud. Lisaks saab selle raha eest ka kogemusi, mida tulevikus kasutada.

Täna liikus facebookis mu kursavenna venna poolt kirjutatud artikkel, kus on sellest rohkem kirjutatud. Tekstiga olen ma täiesti nõus ning mind ajab vihale inimeste käitumine. Vinguma on kõik mehed, kuid tegutsemiseks tahtmist ei ole. Mitte ükski inimene ei ole saanud head tööd lihtsalt niisama. Kõik on kuskilt alustanud ning elus pingutanud. Ilma alustamata ei saagi midagi ju tahta või nõuda.

Eriti marru ajasid mind kommentaarid, mis antud artikli alla postitati. Sellest on ka minu eelnevas blogipostituses kirjas, kuidas inimesed mustavad teisi anonüümselt. Need kommentaarid olid nii absurdsed! Enamus neist oligi kirjutatud nende samade töötute ihnuskoide poolt, kes oma tagumikku jalge alt välja ei saa ning emme-issi juures rahulikult oma elu mööda saadavad. Või nagu üks kommenteerija ütles:

“jajahh,minge tööle selle 300 euro eest ja töötage ennast rihmaks,et kaoks igasugune väärikus ja isu kysida rohkem palka,ärge yldse yritage enda väärtuslikku aega pidada kallimaks riigile antavast panusest,,,siis teist tuleb yks korralik riigikodanik,kes ei ela ega sure,viriseb kuskil vaikselt juurupi taga,lykata tõugata,arengust ei räägigi,seda pole ,sest see 300 euri ei kata elamiskulusidki ja peab lisatöökoha võtma,mis tähendab seda,et pole aega millegi muu jaoks…nii et jah,minge tööle,et paksud ylemused läheksid veel paksemaks”

No mis? Väärtuslik aeg kodus tagumikku sügades? Diivanil rahus telekat vaadates? Emme-issi rahakoti eest linnas lällamas käies? Mida?

Ma ei taha öelda, et kõik, kes on töötud ja elavad vanemate raha eest on lollid. Ei. Kõik, kes vähegi ise pingutavad ja tahavad oma elus kuskile jõuda on kangelased. Vaatan austusega alt üles nendele kaastudengitele, kellel on aega ja jaksu ja võimalusi käia kooli kõrvalt tööl. Ma olen ise seda teinud ning tean, kui palju selle tõttu kool ja ka töökoht kannatavad.

Tean ka selliseid tudengeid, kes isegi suvevaheajal ei viitsi tööle minna, sest rannas beežitada ja sõpradega olla on palju etem kui tööd rügada. Selle lahenduseks võetakse end kolmeks kuuks töötuna arvele. Jah, töötuna arvele, sest muidu läheb see väärtuslik aeg elust ju lihtsalt raisku.. Las vanemad maksavad! Las riik maksab minu laiskuse kinni, et elu nautida!

Ma olen sõnatu ! Võtke end kokku ja tehke ise midagi selle heaks, et riik areneks ja teil oleks toit laual!

Eesti pensionisüsteemi tulevik …

Mõned päevad tagasi üksi kodus olles helistas mulle mu isa. Kuna tema elab enamus ajast Soomes, siis räägime me tavaliselt skype vahendusel. Nagu tavaliseltki rääkisime me maast ja ilmast kuni äkki tuli teemaks pensionisüsteem. Vaidlesime ja arvutasime oma ette, kui vanalt meie temaga pensionile pääseme.

Pensioniga seotud teemad on alati päevakohased, selle üle arutatakse pidevalt nii riigikogus, uudistes kui ka üleüldiselt. Nagu ka alles hiljuti uudistes oli, on Eesti pensionisüsteem puudulik. Seda tuleb palju muuta ja parandada. Pensionisüsteem on jätkusuutlik juhul, kui riikliku pensionikindlustuse kulud ja tulud on tasakaalus ning pensionid on adekvaatsed ehk tagavad mõistliku elatustaseme säilitamise. Eestis hetkeline pensionisüsteem neid tingimusi ei täida nagu tõdes ka riigikontroll. Selle muutmiseks peaks riik suurendama tulusid või vähendama kulusid.

Üheks lahenduseks on pensioniga tõsta. Täna minnakse pensionile 63. aastaselt, 2035 peaks pensionile saama kõik kodanikud, kes on vähemalt 66 aastased. Aastaks 2051 peaks pensioniiga tõusma juba 70da eluaastani. Selleks, et pensionisüsteem oleks tasakaalus, tuleks seda ka edaspidi suurendada. Selle põhjal hakka või mõtlema, et meie generatsioon jääbki elupõlisteks töölisteks. Ühesõnaga, kui toetada pensioniea tõusu, siis minu paps saab pensile 66 aastaselt.. loodetavasti.. Minul kukub see kuskile 70’da eluaastani..

Teiseks lahenduseks toodi välja pensioni vähendamine. Viies 2013. aastal riikliku pensionikindlustuse tasakaalu, siis peaks keskmist vanaduspensioni vähendama 312 eurolt 200 euroni. Sellise lahenduse peale ei oska küsida küll muud kui, mis teil ometigi arus on? Mida saab pensionär endale 200 euro eest kuus? Kuidas saavad vanurid oma pensionipõlve 200 euroga väärikalt veeta? Kui just endal lisaraha sukasäärde või madratsi alla ära pole peidetud, siis võib küll helgele vanaduspõlvele vee peale tõmmata!

Siinkohal tooksin välja näite elust enesest: Nüüdseks on vist igas kaubanduskeskuses oma putka üles pannud LHV pank, kelle jüngrid terve päev pastakat peiu peksavad ja inimesi oma pensionisambaga liituma kelmitavad. Sattusin pealt nägema seika, kus LHV töötaja järjekorde inimese teekonna toidupoodi peatas ja pensionisammast tutvustama kukkus. Mees seisatas, kuulas tuima näoga, mida pangal talle pakkuda on ja ütles siis: “Mul on kindel plaan enne pensioniiga enesetapp teha, nii et mul pole teie sambaid vaja!” LHV töötaja jäi talle lolli näoga järele vaatama…

Kolmandaks lahenduseks pensionisüsteemi tasakaalustamiseks näitab poliitikauuringute keskuse Praxise analüüs, et kui rakendada maksude suurendamist, peaks sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa , mis on hetkel 20 %, kasvama ligikaudu 10% võrra. Mitte kumbki viimastest lahendustest ei oleks aga kuidagi ühiskonnaga kooskõlas, sest tänapäevases Eestis sellise summaga kuus ära ei ela ning nii kõrgeid makse ei ole paljudel võimalik juba praegu tasuda. Lisaks mainis Andrus Ansip  riigikogu infotunnil, et probleeme pensionide hulgas leevendab ka kiire majanduskasv ning me peaksime selles suunas veel kõvasti töötama.

Leidsin üles ka ammuse artikli, kus sellest kõigest täpsemalt kirjas on.

Mõnud Tallinna tänavatel

Neljapäeval pidime käima mööda Tallinna linna ja pildistama kõiksuguseid kommunikatsiooni levitavaid esemeid ning inimesi. Kuna mul endal kaamerat ei ole ja pildid jõudsid minuni eile õhtul, jäin ka postitusega pisut hiljaks. Alguses tundus pildistamine natukene hirmuäratav – kuidas ma pildistan inimesi nii, et nad aru ei saaks? Mõtlesime välja – üks seisab poseerides rahva ees ning teine teeb temast mööda vaikselt pilti! Geniaalne!

Läksime siis kambaga pildistama. Mina, Kristel, Rainer, Kristjan ja Kats. Põhimõtteliselt kooli ees kaotasime me oma suurema osa grupist ära. Jäime Katsiga kahekesi. Mis siis ikka. Läksime sadama poole ning teel sadamasse jäi meil silma üks vana naine, kes teeääri koristas.

18.aastane?

Edasi sadama poole liikudes põrkasime hetkeks läbi ka rekkaparklast, kus tohutult palju Poola rekkaid seisis. Mõned olid ikka Eesti omad ka, kuid enamus ikka poolakad. Nende keskel ilutses INTS, kes parasjagu kütust tankis!

Rekkad vaadatud jõudsime lõpuks peaaegu sadamasse. Sadama ääres seisis pikk rida tallink taksosid, mis kohe samuti huvi äratasid. Oli kohe näha, et ka taksojuhtide jaoks oli antud hetk kohutavalt vaikne. Loeti ajalehti, söödi, räägiti telefonidega ja omavahel ning oodati pikkisilmi kliente.

Kuna tuul oli tol päeval nii kohutavalt külm, et isegi paksust jopest, karvasest mütsist ja sallist ei olnud abi, liikusime kiirel sammul sadamast mööda vanalinna poole. Poolel teel kohtasime tänavamuusikut, kes jõululaule mängis. Ta mängis neid nii hingega, kõikus mõnusalt muusika taktis ning ümbritsevatest inimestest ei tundunud ta väljagi tegevat. Mõtlesime Katsiga, et paneme talle mütsi sisse münte, kuid kahjuks olid meil mõlemal rahakotid kooli jäänud.

Tänavamuusikust möödudes jäi silma päris palju noorukeid, kes tänavatel telefonidega mängisid. Kusjuures pean mainima, et ükski neist ei helistanud ning vaevalt nad ka telefonist uudiseid lugesid.. Pildile suutsin püüda vaid kolm, kuid selle lühikese aja jooksul, mis linnavahel viibitud sai, on ka see päris suur hulk.

Sadamast edasi vanalinna poole liikudes otsustasime külma tuule tõttu Citika juurest kooli poole tagasi pöörata. Seega, vanalinna ei jõudnudki..Siiski-siiski, pilte saime me küll selle lühikese aja kohta palju. Näiteks oli Citika ees mingisugune töö pooleli. 2 meest tegutsesid ning kolmas mees tundus nende niiöelda boss olevat. Kuigi riietus eriti bossilik ei olnud.

Siin on veel mõned näited meie kommunikatsiooni otsingust :

MAMA? Kas tõesti Sina?

Putzmeister, ohkajad, diplomaadid, kunstnikud ja käed ilmutasid end numbrite näol

Muide, Citika kõrval sõitis meist mööda vägev paakauto, mis veab kraami lausa 8 päeva nädalas !

Üldiselt ma arvan, et sellise lühikese aja jooksul jalgsi liikudes väga palju uskumatut leida ei anna, kuigi mõned head kaadrid ikkagi saime. Tore oli tavapärase loengu ajal linna mööda ringi käia ja nautida. Mõned härrad said isegi aru, et nendest pilti tehakse ning kui küsima tulid, siis selgitasime viisakalt oma ülesande lahti ja nad soovisid kahe käega edu. Vahva!

apsud helistades ja sõnumineerides

Kindlasti on meist kõik vähemalt ühe korra elus helistanud kogemata valele numbrile või isegi sõnumi saatnud. Mina olen valele numbrile helistanud kahjuks lausa mitu korda, kuid õnneks olen alati suutnud valida ikka Eesti numbrid.

Täna hommikul üles ärgates olin ma nii elevil kui nägin, et keegi on mulle sõnumi saatnud! Vaatasin, Inglismaa number. Olin veel rohkem elevil, sest minu hea sõbranna kolis hiljuti sinna. Sõnumi avamisega kahjuks mu elevus lõppes… Selle sisu oli siis järgmine:

“Yes … somehow we have to suggest that rhythm and give an inkling of the story … bob is the answer .. So many amusing contradictions … then a bit of emma and loss .. will think about it … jon”

Kes on Jon ??? Mida sellest arvata, ma ei tea.. Kuid imelik on see, et numbrite pikkused ja suunakoodid on igas riigis nii erinevad. Kuidas on võimalik, et inglane valib oma sõbra numbri asemel kogemata vale riigi numbri? Kindlasti too Jon mõtleb hetkel, et miks talle ei vastata.. No igatahes jääbki mõtlema, sest minult tal vastust oodata ei ole :)

Kas Teie olete taolisi sõnumeid saanud ning kas olete nendele ka vastanud?

 

Lasterahad – Eesti häbiplekk

2003. aasta Riigikogu valimistel oli Emapalk üks Reformierakonna peamisi valimislubadusi. Siiamaani ei ole muutusi täheldatud. Lisaks on viimasel ajal palju meelehärmi tekitanud lastetoetuste suurus, mis viimase kümne aasta jooksul on püsinud 19 euro juures. Sealjuures peaminstri palk on aasta-aastalt järjest tõusnud.

 

Viimasel ööistungil oli see üks põhilisi aruteluteemasid, mis ajas rahva veelgi rohkem kihevile ning koos nendega olid pettunud ka mitmed poliitikud. Sotside fraktsiooni liige Eiki Nestor kinnitas, et kavatsetakse niikaua venitada, kuni koalitsioon hakkab nende lastetoetuse ettepanekut tõsiselt võtma. Nimelt tahavad sotsiaaldemokraadid tähelepanu juhtida sellele, et lastetoetus on juba kümme aastat püsinud 19 euro suurune. Samal ajal on riigieelarve kulude maht kasvanud 2,64-kordseks. Sellega oleks proportsionaalne, kui lapsetoetust kolmekordistataks.

Sellel ööistungil rääkis Tõnis Kõiv, et riigikogulastel on kohatu puududa. Kell 10 alanud ööistungil oli kohal 74 saadikut, 24 puudus. Kella üheks öösel oli alles jäänud vaid 19 liiget. Sellisest lahkumisest jääb mulje, et meie riigikogule ei lähe korda kuidas meie lapsed ühiskonnas elavad.

Õhtulehe ajakirjanik Maarius Suviste küsis, mida saab lapsele osta 19 euro eest? Paariks õhtuks saab toidu lauale, riideid ning muid tarvilikke kaupu selle raha eest osta ei saa. Seega ongi paljud pered andnud selle hädise 19 eurot lapsele taskurahaks. Aruteluks tuli ka vajaduspõhine lapsetoetus, mis alates esimese ja teise lapse puhul on 29 eurot ning kolme ja enama lapse puhul 77 eurot. Lubatakse, et hiljemalt ülejärgmisest aastast toetused tõusevad. Vastavalt siis 38 eurot ja 96 eurot. Siiski, toetus makstakse välja vaid neile, kes seda rohkem vajavad, kõigil sellele õiguseid ei ole. Kuidas peaks siis üks pere saama hakkama 19 euro suuruse toetusega kuus? Võrdlemiseks kõrvale on näiteks meie naaberriigis Soomes lapsetoetus esimese lapse kohta 100 eurot, teisele lapsele 110.50, kolmandale 141 eurot. Üksikvanema igale lapsele lisandub 46,60 euro suurune lisatoetus.

Kriitilisest vaatevinklist teemale vaadates saab väita seda, et ega see 19 eurot, mis riigipoolt eraldatakse, ei tohiks olla ainuke sissetulek lapse kasvatamiseks. Iga tulevane lapsevanem peaks olema valmis siia ilma uue inimhinge loomise eest vastutama. Enne lapse tegemist peaks veenduma, et kõik tingimused tema kasvatamiseks oleks olemas. Nii rahalised kui ka ajalised. Vaimsed ja füüsilised. Ideaalis ei peaks mitte ükski lapsevanem jääma lootma puhtalt riigitoetustele. Ennekõike peaks lootma ikkagi endale!

Klientide käitumine kaubanduskeskustes

Eelneval nädalal pidime koos oma grupiga käima ühes kaubanduskeskuses, et jälgida inimeste käitumist ja ostueelistusi. Meie grupp valis välja Viru keskuse. Jälgimist alustasime toidumaailmas, kus leidsime keskealise paari väikese lapsega.

Ajalehes oli artikkel, mis rääkis konsumerismist. See tähendab, et rikkuse kasvul ja arengu tagajärjel on tekkinud vajadus ehk ei tarbita vajaduse tõttu, et vaja oleks, vaid tarbitakse tarbimise enda ja sealt tulevate sotsiaalsete hüvede pärast. Näiteks  mul tegelikult ei olegi vaja autoga sõita, aga ma sõidan sellepärast, et see tagab mulle mugavuse ja stabiilsuse. TÜ uuringute järgi on perekondi, kellel enamasti jätkub raha põhivajaduste rahuldamiseks on eestlaste seas alla 80%, venekeelsete seas vähem. See tähendab korralikuks toitumiseks, eluasemekuludeks, tervise eest hoolitsemiseks. Konsumerism seostub olulisel määral vanusega ehk mida noorem inimene, seda konsumeristlikum ta on. Samuti on kõrgharidusega vastajad on konsumeristlikumad kui keskharidusega.

Tulles nüüd tagasi meie jälgitavate juurde, ei olnud meie perekond konsensumeristlik. Eelkõige seetõttu, et ostud sooritati vajaduste järgi, mitte lihtsalt ostmise põhimõttel. Arvates, et inimesed teevad oma ostuvalikuid eelkõige allahindluste järgi oli meie jälgitavate puhul väär arvamus. Allahindlustele tähelepanu ei pööratud vaid osteti pigem kaupu, mis perele meelt mööda olid. Muidugi on see mõistlikum, sest ostes odavamat kaupa, mida keegi ei tarbi, läheb see raha ja toit ju nagunii raisku. Põhiliselt tegi toiduvalikud naine, kes ilmselt kodus ka perele söögid teeb. Siiski küsiti palju ka lapse ja mehe arvamust. Näiteks osteti lihaletist kõigile midagi meelepärast.

Tähelepanu pälvis ka perekonna käitumine poes. Mees tegeles lapsega ning naine valis kaupu. Laps pidas ennast avalikus kohas hästi üleval, ei karjunud ega nõudnud mittevajalikke maiustusi. Mees ei kiirustanud naist takka vaid andis talle ka nõu ning nii nagu tõelisele perepeale omane, tasus mees ka kassas arve.

Ma arvan, et selline käitumismudel peaks olema ka teistele peredele eeskujuks. Muidugi ei tähenda see seda, et kõik peaksid ostma kallimat kaupa, kuid see kuidas perekond poes käitus, oli märkimisväärne.

Netikommentaarid

Viimases  loengus rääkisime netikommentaaridest. Internetis on meeletult võimalusi ning üheks võimaluseks on oma arvamust avaldada erinevatel lehekülgedel. Kõige populaarsemaks Eestis on Delfi, kus igal inimesel on võimalik kommenteerida erinevaid artikleid. Kahjuks on võimalik seda teha ka anonüümselt, mida paljud inimesed ka kasutavad.
Eelmisel aastal ühes loengus rääkisime me just sellest, et ka riigikogulased kommenteerivad enda kohta käivad artikleid erinevate hüüdnimede kaudu. Üritavad endale siis nö. head mainet teha. Lisaks tähtsamatele ninadele on ka palju tavaisikuid, kes soovivad oma arvamust erineval kujul avaldada. Üha rohkem on aga hakatud internetis kommenteerimise asemel laimama. Kui võtta mõni artikkel lahti ning lugeda sealt kommentaare võib sealt leida enamasti kõike. Alles hiljuti toimus Haapsalu maanteel jõhker autoavarii, mis nõudis mitu elu. Delfis kommenteerinud “kiisuke”, “nöpsik” , “…” , “nimetu” jne. olid kirjutanud sinna sõimu vanemate, sõprade, politsei ning isegi rekkajuhi kohta. Neid kommentaare lugedes tekib küsimus, milleks?? Milleks teha halba, mida enam muuta ei saa, veel halvemaks?

MInu soovitus Delfile oleks muuta kommenteerimine, samuti nagu blogides, nimeliseks. Isik peab enda nime ja meili kinnitama. Teiseks võimaluseks oleks muidugi võtta üldse kommenteerimine maha nagu Postimehel on. Lugeda saad, arvamust võid avaldada sõprade ringis. See hoiaks ära palju ebameeldivusi internetikeskkonnas.

Mõjustamise psühholoogia

Me oleme kõik kellegi või millegi poolt mõjutatud ja keegi või miski on alati meie poolt mõjutatud. See on nagu suur must ring, millest väljapääsu pole. Mõjutamiseks saab kasutada mitmeid taktikaid. Mina toon järgnevalt välja kaks. Näiteks tootjad mõjutavad meid hindade ja värvidega, Alatihti inimesed arvavad, et kui mingi toode on teisest kallim, siis järelikult on see ka tunduvalt kvaliteetsem. Inimesed ei oska teha vahet kvaliteedil ja kvaliteedil. Päris tihti on nii, et mida kallim, seda halvem – loeb lihtsalt brand. Seega ma arvan, et inimese teadlikkust selles vallas tuleks kõvasti arendada.

Samuti oleme me igapäevaselt mõjutatavad klienditeenindajatest, kes panevad meid ostma tooteid, mida me tegelikult ei vajagi. Ütleme, et Sa lähed riidepoodi t-särki valima. Valid enda jaoks ideaalse välja. Teenindaja tuleb ligi ja ütleb, et selle särgi juurde sobib ideaalselt see kampsun.. sa armud ka kampsunisse. Seejärel ütleb teenindaja, et ilma NENDE teksapüksteta jäävad need kuidagi lahjaks, need on viimase moe teksad, mis lähevad ülemise komplektiga fantastiliselt hästi kokku! Sa vaatad end peegli ees ja sulle tundubki, et nii peab olema ning ostad kogu komplekti ainult t-särgi asemel. Sulle surutakse peale midagi, mida sul tegelikult üldse vaja ei lähe, sest kodus on sul teksapükse ja kampsuneid juba iga päeva jaoks.

Shopahoolik

Teiseks on oma arvamuse kujundamine. Kui meilt küsib abi keegi, keda me tunneme ja austame, siis me aitame teda. Kui meilt tuleb ja küsib abi inimene, keda me pole kunagi enne näinud, me kaalume oma otsust kaua ning tavaliselt on vastus negatiivne. Miks see nii on? Meie alateadvus tahab sarnaneda inimestega, keda me austame ja kellega me ennast mingil määral sarnasena tunneme. Me näeme neid inimesi tähtsama ja suuremana kui nad tegelikult on. Nad mõjutavad meie arvamusi, kuna me arvame, et nende mõtlemine ja käitumine on kõige õigem.

Näiteks on meie kõigi arvamused suuresti mõjutatavad meie õppejõudude räägitust. Me teame, et nad on oma erialal tugevad ning nad mingil määral domineerivad meie mõtete üle. Nad mainivad midagi, mis paneb meid asjade üle teisiti mõtlema – nii nagu nemad.

Ühiskond ongi nii määratud, et me oleme teistest sõltuvad ja mõjutatud. Muud moodi ei olekski see mõeldav. Ma võrdleks inimesi hüpiknukkudega. Ka nemad on mõjutatud kellegi teise käitumisest, kõnest ja mõtlemisest.